Meie AINO!

Eesti Vabariigi aastapäeva eel sai avalikuks, et president Kersti Kaljulaid on määranud Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgi meie keskuse logopeedile Aino Hiiuväinale. See on kuhjaga väljateenitud tunnustus Aino pühendumise eest enda tööle ja kogukonnale, kuid ka tugev õlalepatsutus logopeedi ametile üldisemalt.

Enamik meist, logopeedidest, tunnevad Ainot juba enda õpingute või tööaastate algusajast. Vähem on kindlasti neid, kes teavad, et omaaegses Kingissepa 2. Lastepäevakodus kasvatajana töötavast Ainost endast sai logopeed hoopiski olude sunnil.

Kui Saaremaal tekkis vajadus logopeediliste lasteaiarühmade järele, oli Aino üks erirühmade loomise eestvedajatest, käies tutvumas sarnaste rühmade tööga koguni Riias. Logopeedide puudumisel ning haridusosakonnas töötava kooliõe Kristi Olli õhutusel asus Aino 1973. aastal õppima logopeediks Tartu Riiklikku Ülikooli. Aino omandas logopeedi kutse kaugõppes töö ja kolme väikese lapse kõrvalt 1979. aastal, olles teine Tartu Ülikooli lõpetanud logopeed Saaremaal.

Kõneravirühma logopeed sai Ainost juba pärast kolmandat kursusust 1977. aastal ning sellena töötas ta järjepanu nelikümmend aastat. Aino on olnud pikalt Saare Maakonna Nõustamiskomisjoni liige, kus oli südamega iga juhtumi juures ja seisis järjekindlalt selle eest, et iga erivajadusega laps saaks õppida tema võimetele sobivates tingimustes.

Aino on aidanud väga paljusid raske kõnepuudega lapsi, olnud pikki aastaid tudengite praktikate juhendaja ning lapsevanemate ja õpetajate koolitaja. Täna töötab sellise kogemustepagasiga logopeed meie tugikeskuses ja leiab lisaks aega enda täiendamiseks Väärikate ülikoolis.

Aino on suurepärane spetsialist, kolleeg ja inimene, kes mõtleb alati kaugemale iseendast ja oma vajadustest ja püüab mõista teiste inimeste vaatenurki ning olukordi. Ta on ääretult empaatiline ja leiab alati endas soojust, mida laiali jaotada ning just seetõttu on ta armastatud nii laste, vanemate kui ka kolleegide poolt.

Aino on kogu enda elu pühendanud eriliste laste abistamisele, kuid tagasihoidliku inimesena ei suurusta ta kunagi enda töövõitudega. Talle omase positiivsusega on ta alati valmis panustama rohkem, kui ametialased kohustused seda nõuavad.

Aino ise on öelnud, et tema jaoks on oluline töö tegemine, mitte sellest rääkimine. Aino sõnul on tal olnud õnn töötada suurepäraste laste, perede ja kolleegidega. Tema eriline tänu kuulub kõneravirühma õpetajatele ja logopeed Anu Püüale, kelle tööaastad olid pikalt tema aastate kõrval.

Tänased kolleegid räägivad Ainost järgmist:

Reet: „Aino oli üks esimesi logopeede, kellega ma õpingute ajal kokku puutusin. Ta on alati olnud väga sõbralik ja vastutulelik, mille eest olen talle väga tänulik. Hindan kõrgelt Aino huumorimeelt ja imetlen tema energiat. Ma pole kunagi kuulnud, et Aino viriseks või oleks rahulolematu. Tema seltskonnas saab alati palju naerda.“

Marit: „Aino on soe ja siiras inimene. Temaga jagatud mure on alati pool muret. Temaga jagatud rõõm on alati kahekordne rõõm. Mõned Aino ütlemised on mulle väga suurt mõju avaldanud. Nii suurt, et olen seeläbi parem inimene. Suur tänu selle eest!“

Riina: „Ma ei oleks täna logopeed, kui poleks Ainot. Päriselt! Mitte, et ta oleks minu eest eriala valinud, vaid ta on alati olnud minu kõrval, toeks õpingute ja ka esimeste tööaastate ajal. On tänagi. Ma tean vähe nii suure südamega inimesi, kes jätavad hetkega tahaplaanile enda, et aidata abivajajat. Kes ei tee midagi nii, et see ei puudutaks tema südant. Kes pole kunagi kitsi enda teadmiste jagamise ja hea sõnaga. Aitäh sulle, armas Aino!“

Leelo: „Aino puhul võlub mind tema hea jutustamisoskus, ka veenmisoskus, mis on meie töös väga vajalik ja muidugi huumorimeel, mis on  tal soe ja sõbralikult aasiv.“

Kristin: „Aino on nagu soe päikesekiir, alati naerusuine ja energiat täis! Mäletan, kui alustasin oma logopeedi teed, ikka võtsin telefoni ja helistasin Ainole. Vastuseks sain kuldseid nõuandeid.“

Annaliisa: „Aino on soe ja südamlik inimene, kes tunneb alati siirast huvi teise inimese käekäigu vastu. Tööalaselt saab vajadusel tema poole pöörduda ja abi paluda- on tal ju väga suur kogemus.“

Varje: „Tulin noore ja rohelisena Kuressaarde lastepolikliinikusse logopeediks. Ei tundnud veel tööd ega saarlasi ega siinseid olusid. Teadsin vaid ühe logopeedi nime, kes enne mind oli sellel töökohal töötanud. Võtsin julguse kokku, hinges ärevus, küsimaks nõu. Kolleeg osutus ääretult abivalmiks, avatuks, toetavaks. Tal oli alati aega mind ära kuulata, nõkse ja näpunäiteid jagada, julgustada ja toetada. Oli see lõuna või siis õhtul üsna hiline aeg. Ei osanud ma siis noore inimesena arvestada, et röövisin aega tema töö või pere arvelt. Ka praegu on ta valmis oma tohutust pagasist kogemusi ja teadmisi puistama. Igasse lapsesse suhtub ta tänaseni suure tähelepanu ja heasoovlikkusega. Tema põhimõte on –  igat abivajajat saab aidata. Aegade jooksul said saarel töötavad logopeedid-eripedagoogid omavahel headeks sõpradeks. Paar korda aastas saame ikka kokku kohvikulauas, väikesel ringkäigul või vabas looduses ning Aino on alati meiega. Meil on mõnus vestelda, olnud aegu meenutada, tulevikuplaane pidada. Oleme kokku sulandunud.“

Liisa: „Mäletan Ainot sellest ajast, kui olin veel ise väike ja käisin lasteaiaõpetajast vanaemaga töö juures kaasas. Sellest ajast on meeles Aino rõõmsameelsus, legendaarne huumorimeel, hoolivus ja väga suur empaatiavõime. Kes oleks osanud arvata, et meist kunagi kolleegid saavad! Aino on eeskujuks igale logopeedile ja on tunnustust kuhjaga väärt.“

Aaro: „Aino kohta võib kindlalt väita, et ta on olnud pikki aastakümneid Eesti logopeedia peidetud aare ja oma eriala traditsioonide edasikandja. Oma tagasihoidlikkuse ja pühendumisega on ta eeskujuks paljudele kolleegidele. Olen talle siiralt tänulik julgustavate ja toetavate sõnade eest tugikeskuse loomisel. Ma soovin Ainole head tervist ja veel palju huvitavaid tööaastaid!“

Ainot iseloomustab hästi Doris Kareva luuletus:       

Kes valguses elab, ei vanu.

Kes kuulub kõiksusse,

kõigile jagub, ei kulu.

Ta on nagu kivi, mis laseb

end lainetel lihvida.

Ta on nagu peegel,

millele päikene paistab:

valgus, mis ei heida varju,

tuli, mis ei põleta.

Palju õnne Sulle, Aino, riikliku tunnustuse eest!

 

Saaremaa Laste ja Perede Tugikeskus